Arvo Veski sündis tsaariajal 15. juulil 1908. aastal Maardu mõisa Tudramäesauna talus Nehatu vallas Miina ja Johannes Veski esimese pojana. Peres oli juba kasvamas Johannese vara lahkunud õe tütar Elviine Toomingas. Vend Elmar sündis 1910. aastal. Veskid said nime Maa-Kallavere külas elades – Wesky (hiljem oli käibes nii Weski kui Weske). Pärast nimedepanekut paigutas Maardu mõisnik talupojad Maa-Kallaverest mõisa teistesse küladesse, Veskid paigutati liivikutele ehitatud Tudramäesauna rehielamusse. Talukoht osteti mõisalt välja, kui Arvo oli neljane. Kui oldi jõukust veidikese kogutud, sai Arvo kooliküpseks. Pole teada, kas ta alustas kohalikus Rootsi-Kallavere algkoolis või pandi ta kohe Tallinna Reaalkooli õppima, kuid ta alustas seal õpinguid vaid mõned kuud enne Vabadussõja algust. Oma 50. aasta juubeli intervjuus mainis ta, et isa-ema, keda kutsuti tollase kombe järgi papaks-mammaks pidasid enne lapse linna saatmist pikalt aru, et mis poisist edasi saab. Arvo ise väitis, et tal puudus igasugune huvi põllumehe elukutse vastu, olevat juba noores põlves vettpidava onni valmis ehitanud.

Tallinna Reaalkooli 1927. aasta lõpetanute nimekirjast leiame tema nime: Veski Arnold Felix (eestistatult Arvo Veske). Tallinna Tehnikainstituudi üliõpilaste nimestikus on ta algul Arnold Veske ja hiljem Arvo Veski.

Arvo õppis alates 1927. aastast Tallinna Tehnikumis ning aastatel 1930–1932 Brno (Saksa) Tehnikaülikoolis. Oli üliõpilasseltsi „Põhjala“ liige. Umbes aasta aega töötas Arvo Tallinnas Urla maja ja Roosikrantsi tänava nurgal laevaninana tuntud maja ehitustel puusepa- ja müürsepana. Kui 1934. aastal alustati inseneriõppega Tartu Ülikoolis, alustas ta seal tööd assistendina: Tartu Ülikooli Matemaatika-Loodusteaduskonna Ehituskonstruktsioonide ja Tsiviilehituste professuuri juures, nagu oli tal kirjas Tudramäele saadetud postkaardil. Siis oli ta juba abielus Rootsi-Kallavere algkooli õpetaja Lidia Proosiga ja kasvatas tütart Marjanit. Isa jälgedes ehitusinseneri hariduse omandanud poeg Jaak sündis juba Tallinnas, kui tehnikateaduskond toodi 1936. aastal Tartust üle Tallinna Tehnikumi, millele anti õigepea nimi Tallinna Tehnikainstituut. Veel Arvo töötamise ajal 1938. aastal sai instituudist Tallinna Tehnikaülikool. Seal töötas ta noorem-, edasi vanem- ja lõpuks instruktorassistendina ehitusõpetuse laboris. Leo Jürgenson oli samas ehituskonstruktsioonide ja tsiviilehituse erakorraline professor. Nad olid Arvoga labori viljakamad artiklite publitseerijad ja labori teadusliku näo kujundajad. Arvo ülesandeks oli ka eestikeelse ehitusalase terminoloogia kujundamine.

Tudramäel aitas Arvo isal puhaslauta ehitada, mida erialases kirjanduses tunti Tudramäe tüüpi karjalaudana. Ka ilmus talt artikleid sõnnikumajanduse kohta. Hiljem ehitati tema juhendamisel Tudramäele uus elumaja. Papa-mamma toa alune täideti põrandalaudadeni liivaga, saades selleks innustust ajahambale hästi vastupidanud rehielamu elutoa põrandast. Erialakirjandusse juurutas ta seda kui Tudramäe tüüpi põrandat.

Tudramäe mõlemad pojad viidi mobilisatsiooni korras 1941. aastal Venemaale. Eluga tuli tagasi Arvo. Ta oli ka esimesi, kes Tudramäele kogunenud Rootsi-Kallavere küla meestele rääkis elust Venemaal. Oli ju Arvo Sverdlovski ja Tšeljabinski oblasti kolhoosides lihttööl ja sealse maaeluga hästi kursis. 1943. aastal otsiti ta üles ja määrati ENSV Rahvakomissariaadi osakonnajuhatajaks. 22. septembril 1944 jõudsid vene väed Tallinna. Nende kannul saabusid tulevased valitsemisstruktuurid. Teatmeteosed nimetavad Arvo pärastsõjaaegse töökohana aastatel 1944–1947 ENSV Ehitusministeeriumit. Tegelikult nimetati Rahvakomissaride Nõukogu alles 25. märtsil 1946 ENSV Ministrite Nõukoguks ja Rahvakomissariaadid vastavateks ministeeriumideks. Ministeeriumis tutvus ta oma teise naise Sigrit-Dagmariga.

Tallinna Tehnikaülikooli arhiivi andmetel töötas Arvo 1946–1947 ehitiste kateedri assistendina Leo Jürgensoni juures ja pärast seda, kui Jürgensonist sai arhitektuuri kateedri juhataja 1947–1949 – vanemlaborandina. Tehnikaülikoolist suundus Arvo Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi. Tehnikumi mantlipärija – Tallinna Tehnikakõrgkool avas Arvo Veski 100. sünniaastapäeval oma kauaaegsele ehitusala õppejõule, teoreetikule ja populariseerijale kunstnik Airike Taniloo-Bogatkini tööna portreebüsti ja nimelise auditooriumi (nr 218). Ehitusteaduskond valmistas Arvo Veski mälestuseks DVD. Tähtpäeva ettekannetest selgus, et Veski oli 47 erineva ehitusalase raamatu autor. Tema sulest on ilmunud suur hulk ehitamist populariseerivat artiklit. Arvo oli ka tuntud raadiohääl oma sagedaste esinemistega, kus tuli vastata ehitusalastele küsimustele. Tema raamatute järgi ehitatakse veel praegugi, kuid individuaalelamute rajamise buumi ajal olid vast tuntumad tema “Ahjud, pliidid, kaminad” ja “Suvemajad”.

Arvo oli fotograafiahuviline. Tänu temale on pildis dokumenteeritud mitte ainult sugulaste ja tuttavate elu täht- ja argipäevad, vaid ka tehnikumi koolielu sündmused ja töötajad. Õppeasutuse raamatukogus talletakse tema 30 fotoalbumit.

Arvo Veski suri 4. septembril 1975. Tema õpilasi jagub üle kogu Eestimaa. Polnud juhus, et talle omistati 1970. aastal teenelise õpetaja tiitel. Sellega kaasnes Vene ajal riiklik matus Metsakalmistule. Tema järglastest on elus poja Jaagu ja Mariti tütar Piret ja poeg Priit, kellel on täiskasvanud lapsed.

Arvo Veski ja tema pereliikmed olid sagedased külalised Rootsi-Kallavere külas. Oma sünnitalu Tudramäe kõrval oli ta sagedane külaline Roobu talus, kus elas Tudramäel kasvanud täditütar Elviine Ots. Eks sõjajärgne toiduainete põud oli ka üks põhjustest, miks käidi maal oma vanemaid aitamas ja sügisel talvekartuleid varumas. Tudramäelt on pärit Arvo ristipoeg Rein Veski, Venemaale jäänud venna poeg. Arvo pani Reinu linna kooli ja nii sai tast ka aastate pärast samuti Reaalkooli lõpetaja ja hiljem Tallinna Tehnikaülikooli (tollal Tallinna Polütehniline Instituut) üliõpilane. Rein on ka käesolevate ridade kokkupanija.

Lugejat, kes soovib lähemalt tutvuda Arvo Veski elu ja tegemistega ning Rootsi-Kallavere küla ja selle Tudramäe talu looga saab seda teha raamatute „Kallavere. Lillevere. Pasies“, „Taavet Paasi Tütred. 1. osa. Alice Lätti Lugu“ jt Rootsi-Kallavere Küla Seltsi kodulehele üles seatud trükiste abiga.

Arvo Veskist kirjutatakse põhjalikumalt raamatus „Taavet Paasi tütred. 2. osa. Alma Veski lugu“. Käesolev Arvo Veski tutvustus on koostatud viimasena osutatud raamatu katketena. Raamat ilmub trükist eeldatavasti 2011. aasta teisel poolel.

Lühidalt Arvo Veski raamatutest:

Esimene raamat tema sulest oli „Tellisehituse käsiraamat“ (61 lk), ilmus 1939. aastal, viimane raamat tema elu ajal võis olla üks 1975. aastal välja antud raamatutest, kas „Ehitustööd“ (520 lk), „Korteri remont“ (171 lk)või „Plekksepatööd“ (135 lk) või aasta hiljem ilmunud muudetud ja täiendatud tekstiga „Suvemajade ehitamine“ (224 lk) “Ehituse organiseerimine“ (koostaja, 92 lk).

Eestlase ehitamistahet toetas kahtlemata kõige enam tema raamat „Individuaalelamute ehitamine“ (1969, 447 lk).

Enne seda oli ta välja andnud raamatu „Kolhoosihoonete ehitamine“ (1950, 400 lk).

„Ahjud, pliidid, kaminad“ (1973, 253 lk) ilmus kordustrükis 1988., 1992. ja 2006. aastal.

Arvo poeg Jaak ja minia Marit hoolitsesid ta ehitusalaste raamatute kordustrükkide eest.

Just tänu ehitusalastele raamatutele on Arvo Veski Rootsi-Kallavere külast võrsunutest kahtlemata üks tuntuimaid Eesti rahva hulgas.

Ülevaate koostas Rein Veski