Kallavere on koht, kus tekib rohkelt emotsioone ja lennukaid mõtted.

Taavet Paasi tütred I osa

Alice Lätti lugu

Hind: 9,59 € + postikulu

Raamat põhineb Taavet ja Elisabeth Paasi (neiuna Schleicher) 1900. aastal Kärus väikeses metsatalus sündinud tütre Vene ajal Brasiiliast sugulastele saadetud muljetavaldava detailsusega kirja pandud mälestustel eelmise sajandi alguse Eesti elu kohta, tema kirjadel, lähedaste meenutustel ja on varustatud ajalooliste selgitustega (isikud, kohad, asutused, sündmused), nime ja koha ning asutuste registriga (216×135 mm, 299 lk, üle 160 m/v foto või dokumendi). Kirjad (lk 153–198), mis saadeti Brasiiliast Kallavere külla Tudramäe tallu Alice’i õele Alma Veskile, annavad tagasisidena ettekujutuse ka Kallavete küla elust.

Raamatu tegevuskohad haaravad Tallinna lähiümbrust, sh Jõelähtme valda. Alice’i kunagises kodus elavad nüüd ta poeg ja pojapojad peredega. See asub Maardu mõisa taga endise Saha mõisa maadel. Alice’st sai rändur juba isa Taaveti tööotsingute tõttu. Jüripäev oli enamasti perele kolimispäev. Isale oli antud hea haridus, mistõttu töötas ta enamasti töödejuhatajana (kupjana) Saku, von Behri, Sausti, Loo ja lõpuks 1916. aastal Vene sõjaväge täis Saha mõisas. Alice õpingud ja abielu ohvitseriga toimus Eesti iseseisvusele rabedal ajal, ta kuulus kooli ajal tulevase riigikukutaja Oskar Sepre sõpruskonda, lõpetas kiitusega Lenderi gümnaasiumi ja 1925. aastal pedagoogilised kursused. Ka lõpetas ta Gerd Neggo kolmeaastased lavatantsu kursused, juhendas Maardus näiteringi, tegutses aktiivselt naiskodukaitse ja kodutütarde juhtkonnas.

Alice rändas nagu isa kunagi, kuid asendusõpetajana mõõda Eestit ringi: Košelka küla, Aruküla, Sausti ja maandus venelaste eest pakku Klooga algkooli juhatama (1941–1944). Siberist ta küll pääses, kuid jäi kooliga vaenuvägede piiramisrõngasse. Järgnes põgenemine koos teismelise tütrega viimase laevaga Paldiskist Saksamaale, sõjapõgeniku elu Viinis (1944) ja Wattensis Austria Tiroolis (1944–1948), töö Swarovski tehases prismalihvijana (1945–1946) ja Prantsuse sõjaväe tõlgina (1946–1948). Edasi kulges elu portugalikeelses Brasiilias, algul São Paulos, kus siis veel oli tugev mitmepalgeline eestlaste kogukond oma seltsidega. Tütre abiellumine itaallasega tõi perekonna Rio de Janeirosse. Sündisid blondid lapselapsed ja päikese kiirgusele vastupidavamad tõmmukamad lapselapselapsed. Vaatamata kõigele sai ühe Eesti ajakirjaniku arvates just Alice’i kodust Rio de Janeiro äärelinnas üks viimaseid eestluse saari Brasiilia džunglis.

Kõik märkused ja ettepanekud raamatu kohta palume saata e-postiga aadressil rein.veski@mail.ee. Neist olulisemad leiavad kajastamist raamatus „Taavet Paasi tütred. II osa. Alma Veski lugu“. Teise osa käsikiri on koostamisel ja ilmub oletatavasti 2011. aasta lõpul.

Kõik õigused kaitstud © 2021 MTÜ Rootsi-Kallavere Küla Selts