Katkukivi

Katk ränga nakkushaigusena oli tuntud Egiptuses juba 3.saj eKr.

Keskajal Euroopat laastanud muhkkatk jõudis Aasiast läbi Kesk Aasia, Bagdadi ja Krimmi Itaaliasse 1347.a. Järgmisel aastal jõudis katk Prantsusmaale ja Inglismaale. 1349.a oli katk juba Skandinaavias ja Venemaal. Katku levitasid mustad rotid ja teised närilised, täpsemini nendel parasiteeruvad kirbud. Nakatunud inimeselt levis katk ka piisk- või puutenakkusena. Ravi ei olnud, kuna tekitaja bakter avastati alles 1894.aastal. Katku peeti jumala vihaks inimeste pattude eest. Keskajal oli raviks pakutud üle 1000 retsepti, millest ükski ei aidanud. Soovitati tuppa üles riputada kuivatatud kärnkonni, põletada katku surnute riideid, juua alkoholi, määrida mitmesuguste salvidega, nende hulgas elavhõbedat sisaldavate salvidega jne.Aidata ei suutnud ei palved ega ravimid ja seetõttu langes nii vaimulke kui arstide autoriteet.

Eestis oli suurim epideemia 1710.aastal alnud katk, mis jõudis siia Riia kaudu. Põja- Eesti kolmes maakonnas suri 70-80% elanikest. Maardu mõisavallas kuhu kuulus ka praegune Kallavere küla, suri 83% elanikest. Rootsi-Kallavere küla oli tõenäoliselt ajutiselt elaniketa. Hiljem elanikkond aegamööda taastus, nii sisserännanute, kui loomuliku iibe toel. Paljudes külades on Katku talud, mis on ühel või teisel moel seotud rahva ajaloolise mäluga.

Katku ohvreid oli nii palju, et neid ei jõutud kohe ja kombekohaselt matta, sest ka matjad surid katku. Surnuid veeti tihti kokku vankritele laotuna ja maeti ühishaudadesse. Jõelähtme vallas on teada vähemalt kolm katkuohvrite matmiskohta – kiriku juures, Kroodi külas ja Kallavere küla Kella talu juures.

300 aastat hiljem püstitati endise Rootsi-Kallavere küla Kella talu maadelt avastatud katkohvrite matmispaika mäestusmärk.